Jalgrattamatka 3. päev

Pildid SIIT!
Kolmanda päeva hommik tervitas meid laia päikeselise naeratusega. Taas ideaalilm. Pärast hommikust suplust meres ning priimusepudru manustamist lükkasime pedaalid jälle keerlema. Külastasime Leetse mõisa ja imetlesime Paldiski pankranniku sini-rohelist laguuni. Seisatasime Klooga koonduslaagri memoriaali juures. Kui jõudsime Kõltsu mõisa nägime, et too luku ja riivi taga kinni seisab. Samas oli värava küljes telefoninumber ning hetk pärast viisakat kõnepäringut avasid lahked omanikud meile mobiilselt mõisa väravad. Kõltsu mõis on meie külastatud mõisatest praegusel ajal ehk kõige läbimõelduma välimusega. Kuigi peahoone on mõisa kohta veidi pisike (tegu ongi rangelt võttes poolmõisaga) siis oskuslikult kujundatud-taastatud park tema ümber oma sillakeste ja kõlakojaga loovad mõjuva koosluse.

Kõltsus tuli meil vastu võtta otsus oma lõpliku marsruudi suhtes. Ideaalplaanidesse olid sisse kirjutatud ka Käesalu ning Keila-Joa mõisakompleks. Kuna oldi aga parajalt väsinud ning aeg pressis takka – oli ju tarvis ka rendirattad õigeks ajaks veel Tallinna saada ning järelhaagis tagasi Sauele – siis otsustasime Käesallu ning Keila-Joale teine kord minna ning seekord kindlasti Kloogale ja Ohtusse jõuda.

Klooga mõisa juurde autoga ei saa. Nagu nägime siis isegi jalgrattaga on asi keeruline kuna mõisa viiva raja on paaris kohas blokeerinud mädanevad puutüved. Ei saanudki aru, et kas sinna pääsemist on raskendanud rohkem kellegi sihilikkus või ükskõiksus. Ülepea kõrguva heina ning võsa sisse mähitud Klooga mõis on üsna kehvas seisus. Ehkki mõned aastad tagasi on ta endale katuse peale saanud ning on käinud teatav toestamistöö siis praegu ei paista enam midagi liikuvat ning kunagi uhke mõisa tulevik on tume.

Leholas uudistasime sealse mõisahoone jäänuseid. Meie poolt külastatutest on too ehk kõige tagasihoidlikum. Lihtsa põhiplaani ja kaunistusteta; pole ka uksi, aknaid, ega katustki. Ainult võimsad korstnad kõrguvad paeseinte vahelt pakkudes kurgedele vaatlusposti.
Meie võtame oma raha Euroopa Noorte fondist.

Viimasena põikasime Ohtu mõisa õuele, kus sõime oma viimase matkalõuna ning kuulasime fakte Ohtu mõisakompleksi väljaehitaja Christoph Heinrich von Kurselli ootamatult põnevast elukäigust.

Ning siis olidki ees viimased paar kilomeetrit kruusateed kodupoole. Tuttavad karjäärid, rongiülesõit ja kandilised aedlinnatänavad. Kodus on hea.

Kuigi Ohtu, Lehola ja Munalaskme kandid meile nii lähedal on siis sinna satume üldiselt harva. Ja tõepoolest – kogu meie marsruut jäi tegelikult Vasalemmast 25 km raadiusesse. Siiski polnud meist vist kedagi kes oleks pooltessegi külastatud paikadesse varem sattunud. Kas pole veider? Igatahes nüüd said uue mõtestatuse nii mõnigi metsatukatagune ning teeots, millest eluaeg küll mööda on astutud, kuid mille kohta ei oskaks juhuküsijale halligi vastata.

Täname head õnne ja lahkeid inimesi, keda tee peal kohtasime ning ärgitame teisigi lisaks kaugetele maadele ka oma kodukandi käimata radu tallama.

Andro Urb

P.S.

Meie võtame oma raha Euroopa Noorte fondist.

Võta sinagi!

Jalgrattamatk Lääne-Harjumaal. Päev 2.

Jutt käib kokku fotodega - vaata neid SIIT!
Kuna eelmine päev vändatud 75 km andsid tunda, ei kiirustanud me laupäeval minekuga. Pool seltskonnast läks hoopis ja uudistas Valgejärve matkarada paar tundi. Nice!

Päeva esimene sihtpunkt oli Hatu mõis. Kuna sinna oli aga vändata oma 30 km kruusateid plaanisime tolle jupi autoga sõita. Rattad haagisesse ja tuld! ... ee ... Ei. Esimene osa meie grupist jõudis küll Hatuse, kuid sinna pidid nad jääma päris mitmeks tunniks. Küll läks auto katki, siis eksisime ära. Tagatipuks, kui tahtsime mööda järjekordset metsateed maanteele lõigata, oli kaardil märgitud ristmiku asemel maja, hoov ja ümberringi padrik, mis tähendas, et ots ringi ja tagasi. Kuna kell oli juba palju ja liikumiskiirus ka autoga üsna pisike siis otsustasime otse Vihterpalusse minna. Vihterpalu mõis oli aga raudriivi taga ja kaamerate-anduritega piiratud. Mis seal’s ikka – läksime mere äärde lõunatama, kuniks auto meie kadunud salgal Hatus järel käis. Rataste selga saime alles kell viis õhtul. Kohe haukasime hea isuga 21 km Padisele nagu naksti. Sõõrmeis ikka põllul küpsev teravili, kõrvus ritsikate laul. Siin-seal postidel ja põldudel koogutasid väärikad toonekured. Mõnes pesas lausa 4 tükki korraga!

Esialgu plaanisime Padisel ka päris giidi kuulata. Kuna tol päeval aga toimus kloostris laulatus ning meie oma liikumisi väga täpselt ei saanud ette teatada jäi see ära. Kuid sellegi poolest saime üsna vabalt mööda kloostrit ringi turnida ja avastada.

Padise kloostrist väntasime Harju-Madise kirikusse. Kirik asub künka otsas, kust avaneb maagiline vaade rannikule. Taas ideaalne suveilm lõppes ka täiuslikult kauni õhtuga, mida saate tunnistada meie fotodelt.
Harju-Madiselt sõitsime Laokülla Merelaagrisse, kus lahked laagrilised meile heast südamest dušši, sauna, telkimist ja isegi hommikul paadisõidu võimalust pakkusid. Oli juba pime ja udu roomas ringi märjates heina ja niisutades liiva. Maalilisel liivarannal toredate inimestega telkimine tundus ainuõige variandina – kui ka lõket oleks kuskil teha olnud. Sellega oli aga keeruline. Saatsime siis auto luurama Pakri poolsaare teisel pool asuvat Leetse telkimisala. Peagi saime infot, et plats on vaba ja koht hea. Mõeldud, tehtud – rattatuled põlema ja kuus kilomeetrit hiljem olimegi Paldiski lahe äärest jõudnud Lahepere lahe äärde. Ka meie luurajad polnud meid oodates laisenud - kui saabusime meelitas lõke juba heleda leegiga. Taevas oli juba tähti täis aga öö soe. 

Jalgrattamatk Lääne-Harjumaal. Päev 1.

2. augusti hommikul kogunes ratastel noortekamp Vasalemma mõisakooli ette. Eesmärgiks mitte vandalism, ega mõni muu taunitav akt, vaid üks korralik jalgrattamatk. Ajasime selga matkaks tellitud T-särgid ja helkurvestid, heitsime pagasi abiauto järelhaagisesse ning peagi lendlesime juba mööda asfaltteed Munalaskme poole, ees oma 200 km radu ja seiklusi. Vaadake fotosid SIIT!

Antud matk on üks kõrgpunkte suuremast projektist, millele Vasalemma Vingete Villemite nimeline noortegrupp sai rahastust Euroopa Noorte fondist. Lühidalt kirjeldades teeme põhjalikumat tutvust oma kodukandiga seda külastades ja pilte tehes. (Projekt sisaldas nimelt ka fotokoolitust). Ning sügisel käime ümberkaudsetes koolides, jutustame oma elamustest, näitame, kui toredas paigas me elame ning utsitame teisigi noori aktiivsusele ning ise sääraseid projekte tegema.

Marsruut sai seatud peamiselt mööda mõisu, mida meie kandis ju ohtralt on. Iga mõisa juures esitles keegi matkalistest meile tolle koha lugu ning põnevamaid juhtumisi mis antud paigast teada on. Esimene peatus oligi Munalaskme mõis. Ilm oli kirtsus aga parajalt soe ning esimesed kuus kilomeetrit lasime üsna hea tempoga. Kuigi mõisal pole aknaid ees on tal vähemalt katus peal ja akna-ukseaugud plaatidega kinni pandud. Lootsime näha ka Munalaskme parki aga kui sellest ka midagi alles on siis paksust võsast me seda miskit üles ei leidnud.

Laitse lossis võeti meid kenasti vastu ja lubati ka sees ringi vaadata, kuigi oli alles hommik. Lossis parasjagu kohal olnud turundusjuht Anne rääkis meile lossi ajaloost ning mida seal praegu teha saab. Pean ütlema, et tegemist on parajalt pärli ettevõtmisega. Mõistagi on loss peamiselt suunatud rikkamale klassile ja välismaalastele, kuid ka omadel tasub uudistada. Kui maja ette pargitud neljarattalisi uunikume ka rentima ei kipu siis menüü ei paista kõike arvesse võtta liiga ülevõllihindadega olevat. Ruilas kõisime ka. Seal jäid objektiivide ette sealsed kuulsad hobused aga ka kured ja luiged.

Järgmine sihtpunkt oli Lümandu allikad, kust saab alguse Vasalemma jõgi. 15 km teed sinna oli katsumusterohke, kuna Metsaküla kandis katkes üks kaardile kantud tee ning purunes ühe ratta tagavelg – siin kulusid ära kaasas olnud varurattad ning abiauto. Kuigi kitsal metsarajal nondega manööverdamine võttis omajagu meisterlikkust.

Lümandu allikad asuvad otsapidi juba Raplamaal. Kohale jõudes aga tervitasid meid eramaa sildid. (Paistab, et erinevaid eramaa tähistusi, hoiatusi ja ähvardusi on kõik metsatukad täis, kui rattaga sõitma minna. Tekitab üsna paranoilise tunde pikapeale.) Kuna aga kedagi ei paistnud kodus olevat ning mitte inimeste majaümbrus vaid konkreetne loodusobjekt oli põhjus miks me tulime siis otsustasime kergelt ärevate südametega siiski maha istuda ja väljateenitud lõunat nautida. Isu ... oli metsik. Remontisime neid rattaid, mis ootamatult intensiivse kasutamise peale protesteerisid, ja tõmbasime hetke hinge. Ööbimispaika oli veel pikk tee.

Kernu mõisa jõudsin ainult mina. Ma sõitsin grupist veidi ette, et uurida ühte läbi metsa minevat otseteed. Kuigi õige teeots nõudis teatavat otsimist leidsin selle üles ning rada oli tõesti seal. Ehkki, see polnud teab mis lihtne – tegemist oli nimelt rohtu kasvanud metsaveorööbastega. Mõnes mõttes oli kindlasti hea, et ülejäänud grupp toda raja algust tähele ei pannud ning ringiga mööda maanteed tulid, sest mõnele linnarattale, mis meil käigus olid, poleks too padrikuseiklus ilmselt hammasrattaidmööda olnud. Selleks ajaks kui ma Kernu mõisa juurde jõudsin olid teised samuti ringiga Tallinn-Pärnu maantee ääres – ehkki kaks kilomeetrit lõunapool. Kuna olime ka veidi ajahädas siis sõitis suur grupp otse Haiba mõisa juurde. Mina tegin telefoniga (mu kaamera oli autojuhi käes, kes koos suure grupiga matkas) Kernu mõisast, kus asub praegu hooldekodu, ning imeilusast vesiroosidega paisjärvest paar pilti ning ühinesin teistega.

Algselt oli mõte ka Kolju karstiala külastada, kust algab üks maaalune jõgi, mis ka Nissi kiriku alt läbi minevat. Vanasti olla sinna kadunud kariloomi hiljem kiriku all häälitsemas kuuldud. Kuigi  me otsustasime seal mitte peatuda, siis autojuht, kes meie otsusest ei teadnud käis seal siiski ringi ja klõpsis mõned kenad fotod.

Riisipere kultuurimajas saime duši all taas inimesteks. Käisime poes jäätist ostmas ja lakkusime haavu. Nüüdseks oli kell juba seitse ja oranš õhtupäike muutis iga majakuubiku ja puuoksa fotogeeniliseks. Sattusime Nissi kirikus korraks lauluproovi ning külastasime Riisipere mõisa tema kuulsate sammaste, pargi ja järvega. Tegemist on tõeliselt kauni hoone ja paigaga – oleks vaid kedagi, kes seda ühishüvanguks korralikult konserveeridagi jaksaks.

Selleks hetkeks olime me sõitnud juba üle 60 km. Tollel hetkel me seda muidugi ei teadnud – neid andmeid, mida mu telefoni GPS salvestas, uurisime alles hiljem. Minna oli veel oma kümme kilti.  , pool kilomeetrit muide üle rabase heinamaa, kus puudus igasugune tee või rada. Lõikamine läks aga õnneks ja see säästis meie kanne umbes kaheksast kilomeetrist kruusateest. Ning kuigi ühel jalgrattal lõhkes päeva jooksul juba teine rehv, jõudsime päikeseloojanguks siiski oma ööbimispaika Järveotsa järve RMK alal. Järgnesid suplus kaladest kubisevas järves, priimusel kokatud pastaroog, lõke ja kitarr – just nii nagu olla võikski.

Jätkub...