Jalgrattamatk Lääne-Harjumaal. Päev 2.

Jutt käib kokku fotodega - vaata neid SIIT!
Kuna eelmine päev vändatud 75 km andsid tunda, ei kiirustanud me laupäeval minekuga. Pool seltskonnast läks hoopis ja uudistas Valgejärve matkarada paar tundi. Nice!

Päeva esimene sihtpunkt oli Hatu mõis. Kuna sinna oli aga vändata oma 30 km kruusateid plaanisime tolle jupi autoga sõita. Rattad haagisesse ja tuld! ... ee ... Ei. Esimene osa meie grupist jõudis küll Hatuse, kuid sinna pidid nad jääma päris mitmeks tunniks. Küll läks auto katki, siis eksisime ära. Tagatipuks, kui tahtsime mööda järjekordset metsateed maanteele lõigata, oli kaardil märgitud ristmiku asemel maja, hoov ja ümberringi padrik, mis tähendas, et ots ringi ja tagasi. Kuna kell oli juba palju ja liikumiskiirus ka autoga üsna pisike siis otsustasime otse Vihterpalusse minna. Vihterpalu mõis oli aga raudriivi taga ja kaamerate-anduritega piiratud. Mis seal’s ikka – läksime mere äärde lõunatama, kuniks auto meie kadunud salgal Hatus järel käis. Rataste selga saime alles kell viis õhtul. Kohe haukasime hea isuga 21 km Padisele nagu naksti. Sõõrmeis ikka põllul küpsev teravili, kõrvus ritsikate laul. Siin-seal postidel ja põldudel koogutasid väärikad toonekured. Mõnes pesas lausa 4 tükki korraga!

Esialgu plaanisime Padisel ka päris giidi kuulata. Kuna tol päeval aga toimus kloostris laulatus ning meie oma liikumisi väga täpselt ei saanud ette teatada jäi see ära. Kuid sellegi poolest saime üsna vabalt mööda kloostrit ringi turnida ja avastada.

Padise kloostrist väntasime Harju-Madise kirikusse. Kirik asub künka otsas, kust avaneb maagiline vaade rannikule. Taas ideaalne suveilm lõppes ka täiuslikult kauni õhtuga, mida saate tunnistada meie fotodelt.
Harju-Madiselt sõitsime Laokülla Merelaagrisse, kus lahked laagrilised meile heast südamest dušši, sauna, telkimist ja isegi hommikul paadisõidu võimalust pakkusid. Oli juba pime ja udu roomas ringi märjates heina ja niisutades liiva. Maalilisel liivarannal toredate inimestega telkimine tundus ainuõige variandina – kui ka lõket oleks kuskil teha olnud. Sellega oli aga keeruline. Saatsime siis auto luurama Pakri poolsaare teisel pool asuvat Leetse telkimisala. Peagi saime infot, et plats on vaba ja koht hea. Mõeldud, tehtud – rattatuled põlema ja kuus kilomeetrit hiljem olimegi Paldiski lahe äärest jõudnud Lahepere lahe äärde. Ka meie luurajad polnud meid oodates laisenud - kui saabusime meelitas lõke juba heleda leegiga. Taevas oli juba tähti täis aga öö soe.