Jalgrattamatk Lääne-Harjumaal. Päev 1.

2. augusti hommikul kogunes ratastel noortekamp Vasalemma mõisakooli ette. Eesmärgiks mitte vandalism, ega mõni muu taunitav akt, vaid üks korralik jalgrattamatk. Ajasime selga matkaks tellitud T-särgid ja helkurvestid, heitsime pagasi abiauto järelhaagisesse ning peagi lendlesime juba mööda asfaltteed Munalaskme poole, ees oma 200 km radu ja seiklusi. Vaadake fotosid SIIT!

Antud matk on üks kõrgpunkte suuremast projektist, millele Vasalemma Vingete Villemite nimeline noortegrupp sai rahastust Euroopa Noorte fondist. Lühidalt kirjeldades teeme põhjalikumat tutvust oma kodukandiga seda külastades ja pilte tehes. (Projekt sisaldas nimelt ka fotokoolitust). Ning sügisel käime ümberkaudsetes koolides, jutustame oma elamustest, näitame, kui toredas paigas me elame ning utsitame teisigi noori aktiivsusele ning ise sääraseid projekte tegema.

Marsruut sai seatud peamiselt mööda mõisu, mida meie kandis ju ohtralt on. Iga mõisa juures esitles keegi matkalistest meile tolle koha lugu ning põnevamaid juhtumisi mis antud paigast teada on. Esimene peatus oligi Munalaskme mõis. Ilm oli kirtsus aga parajalt soe ning esimesed kuus kilomeetrit lasime üsna hea tempoga. Kuigi mõisal pole aknaid ees on tal vähemalt katus peal ja akna-ukseaugud plaatidega kinni pandud. Lootsime näha ka Munalaskme parki aga kui sellest ka midagi alles on siis paksust võsast me seda miskit üles ei leidnud.

Laitse lossis võeti meid kenasti vastu ja lubati ka sees ringi vaadata, kuigi oli alles hommik. Lossis parasjagu kohal olnud turundusjuht Anne rääkis meile lossi ajaloost ning mida seal praegu teha saab. Pean ütlema, et tegemist on parajalt pärli ettevõtmisega. Mõistagi on loss peamiselt suunatud rikkamale klassile ja välismaalastele, kuid ka omadel tasub uudistada. Kui maja ette pargitud neljarattalisi uunikume ka rentima ei kipu siis menüü ei paista kõike arvesse võtta liiga ülevõllihindadega olevat. Ruilas kõisime ka. Seal jäid objektiivide ette sealsed kuulsad hobused aga ka kured ja luiged.

Järgmine sihtpunkt oli Lümandu allikad, kust saab alguse Vasalemma jõgi. 15 km teed sinna oli katsumusterohke, kuna Metsaküla kandis katkes üks kaardile kantud tee ning purunes ühe ratta tagavelg – siin kulusid ära kaasas olnud varurattad ning abiauto. Kuigi kitsal metsarajal nondega manööverdamine võttis omajagu meisterlikkust.

Lümandu allikad asuvad otsapidi juba Raplamaal. Kohale jõudes aga tervitasid meid eramaa sildid. (Paistab, et erinevaid eramaa tähistusi, hoiatusi ja ähvardusi on kõik metsatukad täis, kui rattaga sõitma minna. Tekitab üsna paranoilise tunde pikapeale.) Kuna aga kedagi ei paistnud kodus olevat ning mitte inimeste majaümbrus vaid konkreetne loodusobjekt oli põhjus miks me tulime siis otsustasime kergelt ärevate südametega siiski maha istuda ja väljateenitud lõunat nautida. Isu ... oli metsik. Remontisime neid rattaid, mis ootamatult intensiivse kasutamise peale protesteerisid, ja tõmbasime hetke hinge. Ööbimispaika oli veel pikk tee.

Kernu mõisa jõudsin ainult mina. Ma sõitsin grupist veidi ette, et uurida ühte läbi metsa minevat otseteed. Kuigi õige teeots nõudis teatavat otsimist leidsin selle üles ning rada oli tõesti seal. Ehkki, see polnud teab mis lihtne – tegemist oli nimelt rohtu kasvanud metsaveorööbastega. Mõnes mõttes oli kindlasti hea, et ülejäänud grupp toda raja algust tähele ei pannud ning ringiga mööda maanteed tulid, sest mõnele linnarattale, mis meil käigus olid, poleks too padrikuseiklus ilmselt hammasrattaidmööda olnud. Selleks ajaks kui ma Kernu mõisa juurde jõudsin olid teised samuti ringiga Tallinn-Pärnu maantee ääres – ehkki kaks kilomeetrit lõunapool. Kuna olime ka veidi ajahädas siis sõitis suur grupp otse Haiba mõisa juurde. Mina tegin telefoniga (mu kaamera oli autojuhi käes, kes koos suure grupiga matkas) Kernu mõisast, kus asub praegu hooldekodu, ning imeilusast vesiroosidega paisjärvest paar pilti ning ühinesin teistega.

Algselt oli mõte ka Kolju karstiala külastada, kust algab üks maaalune jõgi, mis ka Nissi kiriku alt läbi minevat. Vanasti olla sinna kadunud kariloomi hiljem kiriku all häälitsemas kuuldud. Kuigi  me otsustasime seal mitte peatuda, siis autojuht, kes meie otsusest ei teadnud käis seal siiski ringi ja klõpsis mõned kenad fotod.

Riisipere kultuurimajas saime duši all taas inimesteks. Käisime poes jäätist ostmas ja lakkusime haavu. Nüüdseks oli kell juba seitse ja oranš õhtupäike muutis iga majakuubiku ja puuoksa fotogeeniliseks. Sattusime Nissi kirikus korraks lauluproovi ning külastasime Riisipere mõisa tema kuulsate sammaste, pargi ja järvega. Tegemist on tõeliselt kauni hoone ja paigaga – oleks vaid kedagi, kes seda ühishüvanguks korralikult konserveeridagi jaksaks.

Selleks hetkeks olime me sõitnud juba üle 60 km. Tollel hetkel me seda muidugi ei teadnud – neid andmeid, mida mu telefoni GPS salvestas, uurisime alles hiljem. Minna oli veel oma kümme kilti.  , pool kilomeetrit muide üle rabase heinamaa, kus puudus igasugune tee või rada. Lõikamine läks aga õnneks ja see säästis meie kanne umbes kaheksast kilomeetrist kruusateest. Ning kuigi ühel jalgrattal lõhkes päeva jooksul juba teine rehv, jõudsime päikeseloojanguks siiski oma ööbimispaika Järveotsa järve RMK alal. Järgnesid suplus kaladest kubisevas järves, priimusel kokatud pastaroog, lõke ja kitarr – just nii nagu olla võikski.

Jätkub...