Jalgrattamatka 3. päev

Pildid SIIT!
Kolmanda päeva hommik tervitas meid laia päikeselise naeratusega. Taas ideaalilm. Pärast hommikust suplust meres ning priimusepudru manustamist lükkasime pedaalid jälle keerlema. Külastasime Leetse mõisa ja imetlesime Paldiski pankranniku sini-rohelist laguuni. Seisatasime Klooga koonduslaagri memoriaali juures. Kui jõudsime Kõltsu mõisa nägime, et too luku ja riivi taga kinni seisab. Samas oli värava küljes telefoninumber ning hetk pärast viisakat kõnepäringut avasid lahked omanikud meile mobiilselt mõisa väravad. Kõltsu mõis on meie külastatud mõisatest praegusel ajal ehk kõige läbimõelduma välimusega. Kuigi peahoone on mõisa kohta veidi pisike (tegu ongi rangelt võttes poolmõisaga) siis oskuslikult kujundatud-taastatud park tema ümber oma sillakeste ja kõlakojaga loovad mõjuva koosluse.

Kõltsus tuli meil vastu võtta otsus oma lõpliku marsruudi suhtes. Ideaalplaanidesse olid sisse kirjutatud ka Käesalu ning Keila-Joa mõisakompleks. Kuna oldi aga parajalt väsinud ning aeg pressis takka – oli ju tarvis ka rendirattad õigeks ajaks veel Tallinna saada ning järelhaagis tagasi Sauele – siis otsustasime Käesallu ning Keila-Joale teine kord minna ning seekord kindlasti Kloogale ja Ohtusse jõuda.

Klooga mõisa juurde autoga ei saa. Nagu nägime siis isegi jalgrattaga on asi keeruline kuna mõisa viiva raja on paaris kohas blokeerinud mädanevad puutüved. Ei saanudki aru, et kas sinna pääsemist on raskendanud rohkem kellegi sihilikkus või ükskõiksus. Ülepea kõrguva heina ning võsa sisse mähitud Klooga mõis on üsna kehvas seisus. Ehkki mõned aastad tagasi on ta endale katuse peale saanud ning on käinud teatav toestamistöö siis praegu ei paista enam midagi liikuvat ning kunagi uhke mõisa tulevik on tume.

Leholas uudistasime sealse mõisahoone jäänuseid. Meie poolt külastatutest on too ehk kõige tagasihoidlikum. Lihtsa põhiplaani ja kaunistusteta; pole ka uksi, aknaid, ega katustki. Ainult võimsad korstnad kõrguvad paeseinte vahelt pakkudes kurgedele vaatlusposti.
Meie võtame oma raha Euroopa Noorte fondist.

Viimasena põikasime Ohtu mõisa õuele, kus sõime oma viimase matkalõuna ning kuulasime fakte Ohtu mõisakompleksi väljaehitaja Christoph Heinrich von Kurselli ootamatult põnevast elukäigust.

Ning siis olidki ees viimased paar kilomeetrit kruusateed kodupoole. Tuttavad karjäärid, rongiülesõit ja kandilised aedlinnatänavad. Kodus on hea.

Kuigi Ohtu, Lehola ja Munalaskme kandid meile nii lähedal on siis sinna satume üldiselt harva. Ja tõepoolest – kogu meie marsruut jäi tegelikult Vasalemmast 25 km raadiusesse. Siiski polnud meist vist kedagi kes oleks pooltessegi külastatud paikadesse varem sattunud. Kas pole veider? Igatahes nüüd said uue mõtestatuse nii mõnigi metsatukatagune ning teeots, millest eluaeg küll mööda on astutud, kuid mille kohta ei oskaks juhuküsijale halligi vastata.

Täname head õnne ja lahkeid inimesi, keda tee peal kohtasime ning ärgitame teisigi lisaks kaugetele maadele ka oma kodukandi käimata radu tallama.

Andro Urb

P.S.

Meie võtame oma raha Euroopa Noorte fondist.

Võta sinagi!